esmaspäev, 19. mai 2014

Teadus.ee nr 186




Nädal teaduses logo
teadus.ee
nr 186
esmaspäev, 19. mail 2014



nädal mõttes


AJAKIRJANDUS JA LIIKUMISE SUUND
„Ajakirjandus kõnetab neid peaaegu lugupidavalt peene tiitliga korruptant, selle asemel, et öelda lihtsas eesti keeles riigivaras. Ämbrisse astumine, skandaal, katastroof, sügav hämming ning "au ja väärikuse" kaitsmine kohtus on Eesti vabariigi kodaniku igapäevane lugemisvara. Rahval on õigus küsida: kas see ongi Eesti vabariik? Ei, mu kallis rahvas, see ei ole Eesti vabariik. See on Eesti vabariigi vaht, mille riisume kulbiga kokku ja heidame solgiämbrisse. Kui mitte varem, siis valimiste aegu. Seda me teeme ühiselt ja teeme senikaua, kuni vahtu enam ei ole."
 Lennart Meri
„Kõnni edasi, kui ka kuhugi jõuda ei ole.
Ära püüa kaugusi silmaga seletada;
See pole inimeste jaoks. Liigu eneses,
Kuid mitte suunas, kuhu sind käsutab hirm."
Rumi
JUUBELIKOOL PÜHENDUB AJALE

teadus.ee suvekool nr 10: "Aegumatu aeg" 2014
Uus: Registreerimine ja tasumine hiljemalt 11. juuliks.
Aeg: 22.–24. august 2014, reedest pühapäevani, Käsmu meremuuseum.
Kodanikualgatus teadus.ee on korraldanud oma suvekoole üheksa aastat. Teemadeks on olnud vesi, tuli, õhk, maa, eeter, energia, elu, keel ja arvud.
Kümnendas koolis on esinejad ajateemal akadeemik Jüri Engelbrecht,  helilooja Urmas Sisask, muusikakriitik ja muusik Igor Garšnek, Horisondi peatoimetaja Indrek Rohtmets, teadusloo professor Ülo Kaevats, kirjanik Mihkel Kaevats, akadeemik Tarmo Soomere, TÜ arendusprorektor Erik Puura, TÜ füüsikainstituudi direktor Jaak Kikas, loodustundja Urmas Tartes, astronoom Laurits Leedjärv, teaduskirjanik Tiit Kändler, KBFI direktor Raivo Stern, TÜ eksperimentaalpsühholoogid, ajataju uurijad Kairi Kreegipuu ja Maria Tamm, muusik ja heategija Siiri Sisask.
Niisiis aeg universumi alghetkest ajuni.
Suvekooli mõte
Meie eesmärgiks on käsitleda üht teemat erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Kooli on oodatud kooliõpilasi, üliõpilasi, õpetajaid, teadlasi ja teiste erialade inimesi, kes teadusest huvituvad.
SK2013.Saal_1.jpg
Meie loosungiks on: „Igaüks on teadlane." Lahendab ju iga inimene enese jaoks ootamatuid ja originaalseid probleeme kui mitte just iga päev, siis iga nädal ikka. Eriti kehtib see laste kohta.
Aeg on läbi aegade olnud inimese jaoks ühelt poolt praktiline maailma jaotamise abivahend, teiselt poolt lõppematu mõtiskluse ja vaidluse teema. Aja ja ruumi lahutamatus tõi võimaluse, et korraga eksisteerivad nii minevik, olevik kui tulevik nagu meist näiteks ees ja taga olev ruum.
Kavatseme korraldada laste töötoa nagu see on alati suvekoolis olnud ning loodusreisi fotohuvilistele aja tabamiseks. Pühapäeval toimub kooli lõpetamisel ka Siiri Sisaski kontsert.
Nagu alati, lõpeb suvekool üldise aruteluga ning mängleva viktoriiniga.
Osavõtutasud:
Kuna sel aastal üritust Haridus- ja Teadusministeerium erinevalt eelnenust ei toeta, siis on tasu järgnev:
Täiskasvanu 77 eurot; selle sees ettekanded, muud üritused ja söök 5+1 korda ning buss Tallinn-Käsmu-Tallinn.
Kuni kolme-aastased lapsed tasuta.
Kuni kolmanda k.a klassi lapsed ainult söögiraha 39 eurot.
Vanemad koolilapsed 49 eurot.
Ööbimine tuleb otsida ja maksta ise. Käsmus palju võimalusi, nõuga võib abiks olla Aarne Vaik +372 52 971 35.
 
Täpsem info
Info osavõtumaksude ja registreerimise kohta vt alates 13. maist www.teadus.ee ning see saadetakse laiali ka teadus.ee uudiskirjaga. Käsmus on saadaval lahedalt öömaja.
Kontakt: 56 483 481 Tiit Kändler programm, segased asjad, mured;
Registreerimine: 52 343 50 Tiina Kaljundi toimetus@teadus.ee
Jooksev info: www.teadus.ee nupu alt "Suvekool".

Märkus : tänavune suvekool võib jääda viimaseks. Kasutage juhust!
Uus kord: registreerimine ja tasumine hiljemalt 10. juuliks. Siis sulgub osavõtuvõimalus.



teadus.ee suvekooli nr 10 kava. Aegumatu aeg. Käsmu, 22.–24. august 2014

Reede, 23. august
17:00               Väljub buss Käsmu suunas Tallinnast Rahvusraamatukogu eest.
18:00               Kohale tulemine ja kirja panemine. Kes tahab, telk üles.

Paik: Muuseum.
19:00               Tiit Kändler: „Ajatu sissejuhatus."
19:15               Aarne Vaik, Eerik Keerend: „Käsmu aeg."
20:00               Urmas Tartes: „Hetke peatamine."
20:45               Õhtusöök

Paik: Muuseum.
21:30               Erik Puura: „Pool tonni sekundis."   
22:45               Indrek Rohtmets: „Loomade sõprus."

Laupäev, 24. august
08:30               Hommikusöök

Paik: Muuseum.
09:30               Jüri Engelbrecht: „Matemaatika ja aeg."
10:30               Maria Tamm, Kairi Kreegipuu: „Üks hetk, palun!"
11:45               Jaak Kikas: „Ajast ja arust."
13:00               Ülo Kaevats, Mihkel Kaevats:  „Aeg, ainuke jõgi, mille kiirus muutuv."
                       
14:30               Lõunasöök
15:30               Loodusfotograafi ja putukateadlase Urmas Tartese pildistusretk putukate maailma.

Paik: Muuseum.
17:00               Tarmo Soomere: „Mere ja maa aeglane dialoog."
18:15               Raivo Stern: „Aja(loost) moodsas materjaliteaduses."
19:30               Igor Garšnek: „Aeg tiksub muusikat."
20:45                          Õhtusöök.
21:45               Urmas Sisask: „Ajas kulgev muusika."

Läänemere muinastulede öö: Aarne Vaik, Urmas Sisask ja kõik teised.

Pühapäev, 25. august
08:30               Hommikusöök

Paik: Muuseum.
09:30               Laurits Leedjärv: „Aegade algusest lõpuni."
10:45               Siiri Sisask: „Hommikuse aja kontsert."
12:00               (Suur)paneeldiskussioon.
                        Osalevad ettekandjad. Teema: suvekooli teemad.
                        Seejärel: viktoriin, auhindade jagamine.
14:00               Lummav suupiste ja arutlused õhku jäänud arvudest.
16:00               Buss lahkub Tallinna poole.
Märkus 1: esinemispaik võib muutuda, sõltuvalt osalejate arvust.
Märkus 2: kavva võib tulla väikesi muudatusi.
nädal.arvus
TUNTAKSE ÜLE 100 000 BIOMOLEKULI

Valkude ja teiste biomolekulide arvuline kokkuvõte ületas 100 000 piiri, kui 14. mail teatati 219st uuest struktuurist. Valkude Andmepank startis 1971. aastal, et koguda kokku kolmemõõtmelised struktuuriandmed aatomtasandil. Siis ja nüüd on teadlased kaardistanud enamiku valke, kasutades röntgenkristallograafiat, ent nad kasutavad kasvavalt uusi vahendeid nagu tuumamagnetresonants ja elektronmikroskoopia.
Allikas: Nature

mis.toimus


ESITLETI KÖÖGIFÜÜSIKAT
Apollo raamatupoe laval toimus 24. aprillil uue raamatu esitlus. Tiit Kändleri „Köögifüüsika. Kokanduse kuuemõõtmeline maailm" annab meile uue maitse Eesti kokakirjanduses.

Autorit, teaduskirjanik Tiit Kändlerit intervjueeris Eesti Raadio teadusajakirjanik Priit Ennet (pildil vasakul).
Arutleti esseepeatükkidena üles ehitatud raamatus esitatud küsimuste üle. Miks on köögil kuus mõõdet? Mis on võltstoit? Kui mahe on mahetoit? Miks leiutati margariin ja konservid?
Kus on toidu kodu?
Musitseeris Eerik Kändler.

Tutvuda sai ja saab nüüdki ka müügil olevate Tiit Kändleri raamatutega „Õueonu aasta" ja „Loll on targaks saada" ning ansambli „Sädelev kass" CD-heliplaadiga (Elerin Velling, Eerik Kändler).
"Ühel heal ajal sai köögist meile tagatuba, kus toimetada, nagu üks korralik füüsik toimetab laboris: eksperimenteerides ja selle tulemusi hinnates ning neid uuesti üle korrates ja kontrollides. Isegi kui poetoidul on kadunud kodumaa, saame me selle toidule tagasi anda, katsetades oma köögis ning uudistades, kuidas köögifüüsika toidulaual maitseb. Sellest kõigest pajatabki see raamat, mille olete avanud nagu veidi tundmatu konservi," kirjutab autor.
teadus.ee


ISETU EPIGEENI KINGITUS

Pärnumaal Randivälja külas 9.–11. mail toimunud Teoreetilise Bioloogia 40. kevadkool oli pühendatud epigeneetikale. Loengu pidas ka Tiit Kändler teemal „Isetu epigeen", kes kinkis oma raamatu „Köögifüüsika" juubelikooli parimale küsijale, teadus.ee suvekoolide veteranile Raik-Hiio Mikelsaarele.
teadus.ee
lugemis.vara
RUMI SUURE ÜHENDTEOORIA LUULE
 See Tiit Kändleri kirjutatud tutvustus ilmus lühendatult ajalehes Eesti Ekspress 14. mail 2014
 
 Rumi
Päikesesõnad
Valinud ja vahendanud Doris Kareva
Kirjastus Verb, 192 lk
Jalāl ad-Dīn Muhammad Balkhī. Rūmī. Mawlānā. Õpetaja kolm nime. Inglased kirjutavad lihtsalt Rumi, selle tee on valinud ka Doris Kareva, kes aastatel 1207–1273 elanud Pärsia-Türgi mõtleja luuletustega on tegelnud pikka aega. „Rumi tõlkimine on lummav, ühtaegu meditatiivne ja ekstaatiline tegevus," kirjutab Kareva järelsõnas ja võrdleb seda dervišite pöörlemisega.
Kui 800 aasta eest kirjutatud luuletused kõlavad kaasa nüüdisajaga, nõnda et nende kallal on mõtet kõva vaeva näha, mis see siis on, mis Rumi meie ajaga nõnda kõvasti seob nagu päev seob enesega öö läbi päeva? Lihtsus, selgus, mõtte ootamatu lend, mis ühtäkki muutub sinu enese mõtteks.
„Kui neelad mu sõnu, siis see,
mis tõeliselt toidab sind, sõber,
on sinust enesest kerkivad kujundid –
kuld,
mis oodanud kaevajat.
Mitte midagi uut.
Elavaks õndsuseks saab minu luule
alles su kujutluses,
ärkvel südame soojuses."
Meil on vedanud. Raamatul on piisavalt järelsõnu ja lisaks Haljand Udami Türgi-raamat. Puuduvad vaid illustreerivad miniatuurid, mille kultuurist on meil eesti keeles võtta Orhan Pamuki „Minu nimi on Punane".
Mis Rumi ajal oli eesti poeesia? Kui siia kolis hulk pappe Albertiga eesotsas. „Laula, laula, pappi!" või midagi sellist? Kindlasti mitte. Pigem mingi vingerdi-vängerdi Setu värk. Neil Türgis olid seevastu mongolid.
Rumi ei tahtnud ega hakanud luuletajaks, see lihtsalt elu lõpupoolel juhtus nii. Muu selgines mõttetuseks. Ta räägib meile sellest, millest mõtleb nüüdisfüüsikute seltskond. Kas saab olla Suurt Ühendteooriat, kas kõik, mida me enese ümber näeme ja kuuleme, saab kirjutada üles ühe võrrandiga. See on füüsikute sufism – nagu keerlevad dervišid ringlevad nad ümber oma telje, et esitada nõnda algosakese spinni, mis peaks tooma korra majja ja taastama algosakeste ning gravitatsiooni lahutamatuse. Huvitav, ma ei silmanud, et Rumi kasutaks sõna „aeg". Aegruum oli tal selge enne Einsteini.
 „Salapööris meis
paneb tiirlema universumi." 
Kuu ja Päike, vari ja valgus. Kuid mitte aeg. Kui pöördud vaid hetkeks, et aias lilli vaadata, kurjustab kallim: „Siin on mu nägu, kuid sina silmitsed lilli." Kes pole luusinud Istanbulis Mevlana kalmistul Galata mäe veerel (päike tungimas läbi lehtpuude) ega näinud mevlana dervišite tantsu ega kuulnud selle muusikat, seda võib lohutada: mu meelest on see just see, mida füüsikud otsivad. Otsitakse ühendust luule ja tuule vahel.
Sufi avab meeled universumile. See tähendab kõigele, mis on olemas, mitte ainult kosmosele, tuntud osale universumist. Saab ühenduse Suure Ühendteooriaga.
„Sufi avab käed universumile
Ja annab vabaks iga viimse kui hetke."
Rumi tekst on nii puhas, et ei kogu külge tolmu nagu ei kogu tolmu ka algosake, elektron või neutriino. Rumit lugedes selgub, et Suur Ühendteooria, või mis veel hullem – sümmeetriline peegelteooria on lahendatud juba ammu. Rumi kogus lahenduse kokku. Me ei saa õnnelikumaks, kui tõestame paralleeluniversumi või kokkukeerdunud ruumimõõtme.
On inimesi, kes on toonud paralleele taoismi ja füüsika vahel. Kuid see siin Rumi raamatu kaante vahel ongi universum ilma igasuguse paralleelide ja füüsikata.
Tiit Kändler
õue.onu
ÕUEONU SEMIOOTIKALOENG II
„Eesti kvantmehaanika lühikursus"
Kaasautor Nikita, Lingvistiline Mets, 34. kvartal, lasipuu.
Soovmõtlemise ülistuseks.
Eesti uusrahvuskangelasel Valdur Mikital on erakordne taju, kaksiktaju. Mis tähendab seda, et ta võib ära trükkida igasugust geniaalset mõtteamokki, mis aga pea välja kannatab. Soovmõtlemine on muidugimõista minev kaup, ja nõnda usutakse meelsasti Mikita energeetilist nägemust, et eestlane on väljavalitud rahvas, elab metsa ja kes teab mille piiril ja et tema keele sügavus on sihuke, milleni ükski teine keel ei küüni. Mis tähendab, et kui maailm päästetakse, siis vaid eestlase käe ja meele läbi.
Pole siis ime, et viimastel kuudel on siinmail Mikitat tsiteeritud enam kui Nikitat, Jossifit, Volodjat ja Karlat kokku ühel keskmisel 1954. aastal (Friedrichist kõnelemata).

Võime muidugi olla õnnelikud: viimaks ometi on eestlasel olemas omaenese Vana Testament, Mikita tõlkes Lingvistiline Mets, mis tõestab veenvalt, et eestlane on väljavalitud rahvas. Mis omakorda tõestab seda tõsikindlalt, sest milleks eestlast solvata: Mikita ei vaja mingeid uuringuid, faktoloogiat, korralikke tsitaate, vastuväiteid, nii nagu Vana Testamentki. Enamgi veel, Mikita raamat on Eesti rahvuslase „Mein Kampf" – seda tuleb vaid kooris ja kõva häälega rahvale ette karjuda. Kuni saabub kaksiktaju või vaikijad ahju aetakse.
Õueonul jälle omakorda on kah erakordne taju, pooliktaju. Ta kuuleb poole kõrvaga, näeb poole silmaga ja haistab poole ninaga ja katsub näpuotsaga. Seepärast on Õueonu otsustanud kirjutada Eesti rahva hüvanguks „Eesti kvantmehaanika lühikursuse",  võttes ses osas nagu Mikita eeskuju Stalini „VK(b)P lühikursusest".
„Eesti kvantmehaanika lühikursuse" esimene reegel: „Kui saabub reede, siis kargavad kõik mikitad üle Eesti oma urgudest välja, käivitavad mootorsaed ja hakkavad metsa langetama. Sest kui sa armastad metsa nii meeletult, nagu õigemetsausklik eestlane, siis peab tema sinu jalge ees lebama, et saaks pai teha.
„Eesti kvantmehaanika lühikursuse" teine reegel: „Mets tuleb lõigata osakesteks, kvantideks, et lained seda kenasti kanda saaksid."
See on laine ja osakese dualism, määramatuse printsiibi kohaselt aga ei ole võimalik ühekorraga kindlaks teha, kus asub mets, kus selle asemele valatud asfalt.
Mikita ood tuleb kindlasti lülitada Laulupeo kavva, ja kui lavale enam ei saa, siis õlleplatsile. Sponsorid kipuvadki sinna üksikuks jääma.
01.04.15:35
to.imetaja
LASTEKIRJANDUSE UURIJATE LUGEMUS VÕIKS AVARDUDA
„Üldse ei ilmunud raamatuid, mis huvitaksid kümneaastastest vanemaid lapsi, kes veel noortele mõeldud teoseid ei loe."
Jaanika Palm,  Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija, ajalehes Sirp 7. märtsil
Mis pole kombeks ja heaks tooniks, see tuleb varem või hiljem ära teha, lootuses mitte tekitada atonaalset halaks.
Pole oluline, kuidas me asju nimetame, oluline on asjade sisu. Nõnda võime me Ameerika füüsiku Richard Feynmani kombel aja definitsioonis kimbatusse jõudnuna ütelda, et aeg on kõik see, mis toimub, kui midagi ei toimu. Ehkki kas see määratlus ajale midagi kaasa annab, on iseasi.
Nõnda tundub olevat Eesti kirjanduse ja eriti lastekirjandusega määratlustega. Õnnetul kombel lugesin 7. märtsi Sirbist Jaanika Palmi ülevaadet Eesti 2013. aasta lastekirjandusest ja oleksin muidu asja jätnud sinnapaika, ehk laps on vait, kui täis kasvanu pajatab, aga kuna tegu tundub olevad Eesti Lastekirjanduse Keskuse andmetel põhineva looga, seega siis mitte pelga arvamuslooga, pole ehk kohatu asja pisut laiemale pinnale kanda.

Kui kirjanik kirjutab lastele mõeldes keele trikkidest, selle seostest tavaeluga, selle kujunemisest, siis on see lastekirjandus. Kuid kui kirjanik kirjutab lastele mõeldes, kuidas maailm meie ümber on loodud, kuidas see toimib ja millised vahvad seosed võivad asjade vahel olla, siis see ilmtingimata ei ole lastekirjandus. Ja kui ei ole lastekirjandus, siis pole sel  väärt kohta päikese all.
Olen aeg-ajalt lastele kirjutanud lugusid, mõneteistkümne aasta eest kogunisti ühe raamatukese „Asi susiseb". Siis jõudsin selgusele, et kõige selgem ja vahvam ja õigem asi, mida minu haridusega kirjanik saab teha, on kirjutada koolilastele teadusest. Ehk sellest, kuidas maailm toimib, millised on vahel ootamatusena tunduvad seosed asjade vahel, kui neid vaadelda läbi teaduse prillide.
Nüüdseks olen selliseid raamatuid avaldanud kolm, „Päikeselt näeb kaugemale" 2009. aastal, „Kukkuva maa lapsed" 2010. aastal ja kõnealusel 2013. aastal ilmus „Valguse värviline maailm."
Need raamatud tekkisid tänu koostööle Leelo Tungla ajakirjaga Hea Laps ja toimetaja Anu Jõesaare leebele survele.
Möödunud aastal ilmunud lasteraamat „Valguse värviline maailm" on raamat, mis on kirjutatud neile, kelle jaoks Eesti Lastekirjanduse Keskuse usaldusväärsetel andmetel lasteraamatuid üleüldse ei kirjutatud. Ma ei tea, mis planeedil see keskus elab, kuid kõnealune raamat – nii nagu eelmisedki – on just eelkõige „raamat, mis huvitaks kümneaastaseid ja vanemaid lapsi" ­ ja ka nooremaid – nagu korduvatest koolilastega kohtumistest on selgeks saanud.
Minu teada ei ole veel avastatud loodusseadust, mille kohaselt raamatul peab olema personifitseeritud kangelane või inimkujulised tegelased. Minu raamatul kangelane ja tegelased küll on – uudishimu, asjad meie ümber ja sees ja kaugemalgi veel.
Et lastekirjanduse keskuse silmis ei ole laste harimine köitvas ja – andke andeks liialduse eest – kirjanduslikus vormis – tühjagi väärt, on juba nende eneste asi ja peegeldab „Eesti teadmiskeskse riigi" teesi kui poliitikute tühja sõnakõlksu.
Eks ole nende raamatute õigetele peolettidele jaotamisega hädas olnud ka raamatukauplused. Kuid tean kindlalt, et Hea Lapse lugejate ja nende vanemate seas on olnud rahvast, kes pole võtnud paljuks paluda, et teadusteema käsitlemine lastele Eestis jätkuks.
Tean ka seda, et ühtki neist raamatutest pole müüdud alla tuhande eksemplari. Mis mulle näitab, et mu töö on väärt tegemist, mida ka meie geniaalsed lastekirjandusteadlased sellest arvavad või rehkendavad. Siiski soovitan sõbralikul kombel neile järele mõtelda, kuidas on maailm muutunud ja asjad enam möödunud sajandi keskosa kastidesse ei mahu. Lasteraamatute teemaskond on määratult laienenud ning kahju, et Eesti Lastekirjanduse Keskuse malli rakendades ei kuuluks sinna kui mitte just Alice Imedemaalt või siis Kääbik, siis George Gamowi mr Tomkinsi raamatud, kõnelemata Stephen Hawkingi ja ta tütre visioonidest kindlasti mitte.
Olles ühtlasi nüüd juba kümnendat korda loodetavasti toimuva igaüheürituse teadus.ee suvekooli korraldaja, tean kindlalt lastegi huvi valdkondade vastu, mida Endel Sõgel muidugi ei oleks lastekirjanduseks pidanud, kuid Karl August Hindrey või Jüri Parijõgi küll.
Lastekirjanduse ohjajad võivad teha ja mõtelda, mida tahavad, kui Jumal annab, siis jätkan sama vaimu kantuna ning hakkan viima neid, kes seesinatse Keskuse seinte vahelt on õnnekombel välja jäänud, sedapuhku reisile uude universumisse.
Tiit Kändler
lugemis.vara

HAWKINGI UNIVERSUMI MÜTOLOOGILINE ILMUMINE EESTILE
See Tiit Kändleri raamatututvustus ilmus ajalehes Eesti Ekspress 27. veebruaril 2014

Kitty Ferguson
Stephen Hawking
Aheldamata mõtted
Inglise keelest tõlkinud Ulla Väljaste, Einar Ellermaa, Kaupo Palo
Ajakirjade Kirjastus 2013
Nüüdseks on selge, et Stephen Hawking on saanud mütoloogiliseks nähtuseks, mille erakordseks eripäraks on esmapilgul tähtsusetu asjaolu, et ta on ikka veel elus. Hawkingi elulooraamat, mille kirjutas temaga kaks aastakümmet suhelnud ning aastal 1991 tema esimese biograafia avaldanud ameerika teaduskirjanik Kitty Ferguson kinnitab lõplikult teadusliku fakti, et seda teadlast on eesti keeles avaldatud rohkem kui Einsteini. Alustas Akadeemia, mis 1992/1993 aastatel viies numbris avaldas Ene-Reet Sooviku tõlkes maailma väidetavalt „enim müüdutest vähim loetud" Hawkingi raamatu „Aja lühilugu". Siis tuli tunda kahju, et eesti keelde tõlgitud teksti ei mõistetud välja anda raamatuna, olgu või Loomingu Raamatukogus. Nüüd on juba hilja, on ilmunud „Aja lühem lugu" ja muud Hawkingi osalusel valminud raamatud ja kosmoloogia, mis tegeleb meist aegruumis kõige kaugemaga ja nende asjadega, mida me kunagi ei ole näinud ning võibolla ei näegi nagu tumeaine, tumeenergia ja paralleeluniversumid, on arenenud jõudsamalt kui tuumafüüsika. Üks arengu põhjusi on selles, et kosmoloogia tegeleb suuresti asjadega, mis paiknevad kosmoloogide peades.
2002. aastal ilmutas Eesti Entsüklopeediakirjastus füüsiku Henn Käämbre tõlkes Hawkingi raamat „Universum pähklikoores." Suurepäraselt illustreeritud füüsika ajalugu, kus pole valemeidki välditud. 2010. aastal ilmutas Eesti Entsüklopeediakirjastus lastele mõeldud ning tütre Lucy'ga koostöös kirjutatud raamatu „George ja universumi salavõti", 2013. aastal ilmus TEA kirjastamisel Stephen Hawkingi ja ameerika füüsiku Leonard Mlodinowi koostööna valminud „Universumi suurejooneline ehitus" suurejoonelise alapealkirjaga „Uued vastused elu põhiküsimustele". Selles kuulutab Hawking alul, et filosoofia on oma aja ära elanud ja siis kukub filosofeerima.
Hawking Einsteni taustal
Senisele ohtrale kajastusele lisaks ilmus äsja Hawkingi elulooraamat, justkui markeerides seda, mis on füüsikas muutunud nende 20 aastaga, mis on jäänud tema kahe eestikeelse raamatu vahele. Küllap kirjastati raamat kiirustades. Asja kallale asus kolm tõlkijat, raamatul puudub sisuregister ja kirjanduse loetelu ning tagatipuks vilksab terminoloogilist segadust, nt üldiselt kasutusele võetud tumeaine kõrval räägitakse ka tumedast ainest. Peatükist 19 on aga kusagile musta auku kukkunud joonis, millele ometi lahkelt viidatakse.
Hawkingi kajastuse taustaks võib võtta Albert Einsteini kajastamise eesti keeles. 1962. aastal ilmus füüsiku Harry Õiglase tõlkes Einsteini ja poola füüsiku Leopold Infeldi kahasse kirjutatud „Füüsika evolutsioon". Martin Gardneri „Relatiivsusteooria miljonitele" füüsik Eve-Reet Tammeti tõlkes ilmus 1968. aastal. Harry Õiglane kirjutas Einsteini füüsikast oma 1965. aastal ilmunud raamatust „Vestlusi relatiivsusteooriast". Ega Einsteinist enne Stalini surma Eestis kirjutada saanudki. Hawkingist on saanud tema tegevuse jooksul alati.
Mingi kahtluseta lõi Einstein uue paradigma, uue arusaama maailma toimimisest. Kas ka Hawking? Maitseasi. Igatahes tõestas ta koos inglise füüsiku Roger Penrose'iga, et universumil on algus. Hawkingi suur kirg on mustade aukude teooria, mis seletab lahti, kuidas säherdused singulaarsuse toimivad. Teooria tipp oli Hawkingi leiutis, et must auk ei ole päris must, vaid kiirgab. Musta augu kiirgus on seotud vaakumi omadustega. Vaakumis käib pidev sigin-sagin, sealt hüppab välja aine-antiaine osakestepaare, mis välkkiirelt annihileeruvad. Kui hüpe toimub musta augu serval, võib positiivse energiaga osake meie sekka vabadusse pääseda, negatiivse energiaga osakese neelatab must auk.
Musta augu kohta teame kolme asja: selle massi, pöörlemist ja laengut. Tähtsaim küsimus, kas neelates ainet läheb mustas augus kaotsi informatsiooni või mitte, on praktiliselt lahendamata. Hawking on oma arvamust nii selle kui paljude teiste universumi mõistmiseks oluliste küsimuste kohta korduvalt muutnud, teinud „kannapöörde" nagu ütleb Ferguson, kuigi ta seda füüsiliselt teha ei saa.
Raamatus põimub traagilise haigusega Hawkingi elu tema vaimurikka eluga, nõnda et vahel on raske aru saada, kus lõpeb üks, kus algab teine. Ferguson kirjeldab põnevalt Hawkingiga ja tema naistega toimunud skandaale kui ka tema ratastooliõnnetusi. Pilt saab selgeks: tervist saab osta raha eest. Tavainimene oleks motoorsete närvirakkude haiguse kätte, mis tabas Hawkingit 21-aastasena, kümme korda ära surnud, olgu USA või Suurbritannia meditsiinisüsteemis. Hawking sai 2012. aasta jaanuaris 70. Alul Hawkingil põetamiseks raha ei olnud, üks superratastooli ning põetajate palkamise võimalus oli kirjutada bestseller, milleks „Aja lühilugu" kujunes. Hawking on showman, kes on kaasa mänginud „Star Trekis", „Simpsonites" ja paljudes populaarsetes teleshowdes. Ta peab meeletul hulgal loenguid (täpsemalt – neid peab tema kõnesüntesaator, autor laval taustaks rekvisiidina) ja reisib mööda maailma enam kui mõni jalgpallistaar. Alati on temaga neli inimest: doktorant, kes tegeleb ka arvuti ning ratastooliga, kaks põetajat ja medõde.
Nobelist ilma
Nobelit Hawking ei saa, vähemalt on ta ise nõnda kinnitanud, Nobeli saamiseks peab teooria olema katseliselt kinnitatud. Kosmoloogiast on selliseid näiteid viimasest ajast võtta kaks – universumi mikrolaineline taustkiirgus ning universumi kiirenev paisumine. Kummagi puhul ei olnud Hawkings teoreetikuna esirinnas. Tema kirg on füüsikageeniuste sündroom läbi aegade – alates Galileost, Newtonist ja Faradayst –, saada jälile kõiki jõude, sealhulgas gravitatsiooni ühendavale teooriale. Nagu paljud kosmoloogid, püüab Hawking mõista, mis toimus Suure Paugu ajal ehk kui suur oli tol ajal singulaarsus, mis tähendab lõpmatut tihedust ja temperatuuri ja muid ebamugavaid lõpmatusi. Neid püüab ta vähendada, nagu vähendas musta augu singulaarsust, taandades nood eriliste kiirgajate seisusesse. Kuid Hawkingi kiirgus ei ole seni füüsikalisel tõestatud. Lootused on satelliitidel, mis mõõdavad Suure Paugu järgset taustkiirgust ja muid imepeeni kosmilisi vibratsioone, sealhulgas peaaegu püüdmatute, enamjaolt universumi algaegadest pärinevate neutriinode käitumist.
Füüsika põhiküsimus on olnud, kuidas suhtlevad omavahel aine ja väli, natuurfilosoofia põhiküsimus, kuidas suhtlevad füüsika ja tegelikkus.
Kosmoloogia on üks paras segapudru, ega sealt ei puudu oma soolapuhumine ja turunduski. Fergusoni raamatust pole lihtne aru saada, mis on selles toodud ideedest aegunud, mis uued, mis ümber lükatud, mis jäävad. Me ju võime elada kümnemõõtmelises universumis, aga kui kuus neist on kokku rullitud nii pisikeselt, et isegi kõige suurema mikroskoobi all ei näe, mis teadlased on võimelised valmis ehitama ja kui pooled neist kinnitavad, et ruumimõõtmeid pole kümme, vaid üheksa või mingi muu arv, siis mida peab kõige selle kohta arvama, kuidas edasi elama?
Ferguson oma raamatus mingit kokkuvõtet ei anna, küll aga pistab meile pihku abistava nööriotsa. See on „mudelipõhine realism", mida Hawking selgitas oma „Universumi suurejoonelises ehituses" põhjalikumalt. Lühidalt – selles, kuidas me objekte tajume, sisaldub vastus. Nägemise ja kuulmise, haistmise ja maitsmise ning kompimise teel kujundab aju närvirakkude võrgustik meile pildi maailmast. Küsimus on, kuidas see pilt maailmale vastab.
"Pole olemas pildist või teooriast sõltumatut reaalsuse mõistet. Füüsikaline teooria või maailmapilt on mudel, tavaliselt matemaatiline mudel ja hulk reegleid, mis ühendavad mudeli elementaarse vaatlusega. On mõttetu küsida, kas mudel on reaalne, võib vaid küsida, kas see on kooskõlas vaatlusega," ütleb Hawking.
Mudelipõhine realism ütleb meile, kas asjad, mida me oma meeltega ei taju, on või ei ole. Me tajume neid oma meelte pikendustega, katseseadmetega. Mudelipõhine realism võimaldab ka ennustada. Kui ennustus langeb täppi, siis mudel toimib.
Hawking arvab, et pole olemas üht matemaatilist mudelit või teooriat, mis suudaks kirjeldada igat universumi külge. Selle asemel on teooriate võrgustik, mida nimetatakse M-teooriaks. Iga teooria kirjeldab nähtust hästi teatud vahemikus. Ainus, mis on kindel, on olevik. Minevik ja tulevik esinevad vaid kui võimaluste spektrid. Universumil ei ole ühest minevikku ega tulevikku.
Vähe sellest, minevikku mõjutab süsteemi vaatlemine olevikus. See on ameerika füüsiku Richard Feynmani möödunud sajandi keskel pakutud maailmapilt osakestest, mis kasutavad algpunktist lõpp-punkti jõudmiseks igat võimalikku rada. Kvantosake järgib kõiki võimalikke radu üheaegselt. Seda kirjeldab Feynmani summa üle ajalugude, mis on kvantfüüsika teiste formulatsioonidega võrdväärne esitus.
Einstein tegi võimalikuks aatomipommi, aga ka päikeseelemendid ja GPS süsteemi ülitäpsuse. Ta andis jõudu miljonitele genotsiidiohvritele. Feynman tegi kindlaks, miks Challenger 1986. aastal plahvatas. Ta andis jõu tuhandetele teadlastele end mitte siduda parteide ja poliitikaga. Hawking näitas, et elu ei seisne keha ja vaimu ühtsuses, et haiges kehaski võib olla terve vaim. Ta on andnud jõudu miljonitele teistmoodi inimestele. Seda on mõõtmatult palju – isegi kogu nende revolutsioonilise füüsika taustal.
head.lugemust
Ülejäänud uudiseid, kommentaare, lugemistutvustusi ja muud sellist saab näha, kui minna www.teadus.ee
Häid lugemusi!
teadus.ee



im.pressum
Väljaandja: Teaduslugu MTÜ, toetab Eenet.
Toimetaja: Tiit Kändler.
Kujundus Eerik Kändler.
Teaduse tutvustamine on vaba tahte avaldus. teadus.ee lugude kasutamine on lubatud vaid mittetulunduslikel juhtudel, kui märgitakse ära www.teadus.ee ja autor ning kui pole öeldud teisiti.

Kui Te ei soovi väljaannet teadus.ee enam saada, siis klõpsake järgnevale viitele või kopeerige see oma Internetilehitseja aadressireale: http://www.teadus.ee/uudised.php?mail=palivere.pohikool@mail.ee&f=1
Kui teil on seoses väljaandega tehnilisi probleeme, kirjutage aadressil toimetus@teadus.ee


-------------------------------------------------------------------
This e-mail was sent to palivere.pohikool@mail.ee because you are subscribed to at least one of our mailing lists. If at any time you would like to remove yourself from our mailing list, please feel free to do so by visiting: http://www.teadus.ee/list/public/unsubscribe.php?g=5&addr=palivere.pohikool@mail.ee


Kommentaare ei ole: