neljapäev, 5. juuni 2014

Fwd: teadus.ee nr 187

Nädal teaduses logo
teadus.ee
nr 187
kolmapäeval, 4. juunil 2014



nädal mõttes
EINSTEIN MATEMAATIKAST JA ENDAST PÜHAKUNA


„Üldises relatiivsusteoorias kasulikuks osutunud meetod paneb meid uskuma, et loodus on matemaatilise füüsika mõeldavaist lihtsaim realisatsioon."
Albert Einsten, 1931
„Ma oleks kujutlenud, et nad võivad teha minust juudi pühaku, kuid eales ei mõelnud ma, et minust saab protestantlik pühak."
Albert Einstein, nähes 1930. aastal, et USA Riverside'i baptistlik kirik on oma lääneportaali kivisse raiunud tosina mõtleja elusuuruses kujud, teiste seas ainsa elusolijana Einsteini.
teadus.ee

JUUBELIKOOL LÄHENEB: PÜHENDUME AJALE, MIDA JÄÄB ÜHA VÄHEMAKS
teadus.ee suvekool nr 10: "Aegumatu aeg" 2014
Uus: Registreerimine ja tasumine hiljemalt 11. juuliks.
Aeg: 22.–24. august 2014, reedest pühapäevani, Käsmu meremuuseum.
Kodanikualgatus teadus.ee on korraldanud oma suvekoole üheksa aastat. Teemadeks on olnud vesi, tuli, õhk, maa, eeter, energia, elu, keel ja arvud.
Kümnendas koolis on esinejad ajateemal akadeemik Jüri Engelbrecht,  helilooja Urmas Sisask, muusikakriitik ja muusik Igor Garšnek, Horisondi peatoimetaja Indrek Rohtmets, teadusloo professor Ülo Kaevats, kirjanik Mihkel Kaevats, akadeemik Tarmo Soomere, TÜ arendusprorektor Erik Puura, TÜ füüsikainstituudi direktor Jaak Kikas, loodustundja Urmas Tartes, astronoom Laurits Leedjärv, teaduskirjanik Tiit Kändler, KBFI direktor Raivo Stern, TÜ eksperimentaalpsühholoogid, ajataju uurijad Kairi Kreegipuu ja Maria Tamm, muusik ja heategija Siiri Sisask.
Niisiis aeg universumi alghetkest ajuni.
Suvekooli mõte
Meie eesmärgiks on käsitleda üht teemat erinevate teaduste ja kunstide vaatepaigast, et nõnda looduse toimimisele lähemale jõuda. Kooli on oodatud kooliõpilasi, üliõpilasi, õpetajaid, teadlasi ja teiste erialade inimesi, kes teadusest huvituvad.
SK2013.Saal_1.jpg
Meie loosungiks on: „Igaüks on teadlane." Lahendab ju iga inimene enese jaoks ootamatuid ja originaalseid probleeme kui mitte just iga päev, siis iga nädal ikka. Eriti kehtib see laste kohta.
Aeg on läbi aegade olnud inimese jaoks ühelt poolt praktiline maailma jaotamise abivahend, teiselt poolt lõppematu mõtiskluse ja vaidluse teema. Aja ja ruumi lahutamatus tõi võimaluse, et korraga eksisteerivad nii minevik, olevik kui tulevik nagu meist näiteks ees ja taga olev ruum.
Kavatseme korraldada laste töötoa nagu see on alati suvekoolis olnud ning loodusreisi fotohuvilistele aja tabamiseks. Pühapäeval toimub kooli lõpetamisel ka Siiri Sisaski kontsert.
Nagu alati, lõpeb suvekool üldise aruteluga ning mängleva viktoriiniga.
Toetajad: Käsmu Meremuuseum, Eesti Energia, ilm.ee, kõik ettekandjad.
Osavõtutasud:
Kuna sel aastal üritust Haridus- ja Teadusministeerium erinevalt eelnenust ei toeta, siis on tasu järgnev:
Täiskasvanu 77 eurot; selle sees ettekanded, muud üritused ja söök 5+1 korda ning buss Tallinn-Käsmu-Tallinn.
Kuni kolme-aastased lapsed tasuta.
Kuni kolmanda k.a klassi lapsed ainult söögiraha 39 eurot.
Vanemad koolilapsed 49 eurot.
Ööbimine tuleb otsida ja maksta ise. Käsmus palju võimalusi, nõuga võib abiks olla Aarne Vaik +372 52 971 35.
 
Täpsem info
Info osavõtumaksude ja registreerimise kohta vt alates 13. maist www.teadus.ee ning see saadetakse laiali ka teadus.ee uudiskirjaga. Käsmus on saadaval lahedalt öömaja.
Kontakt: 56 483 481 Tiit Kändler programm, segased asjad, mured;
Registreerimine: 52 343 50 Tiina Kaljundi toimetus@teadus.ee
Jooksev info: www.teadus.ee nupu alt "Suvekool".

Märkus : tänavune suvekool võib jääda viimaseks. Kasutage juhust!
Uus kord: registreerimine ja tasumine hiljemalt 11. juuliks. Siis sulgub osavõtuvõimalus.



teadus.ee suvekooli nr 10 kava. Aegumatu aeg. Käsmu, 22.–24. august 2014

Reede, 23. august
17:00               Väljub buss Käsmu suunas Tallinnast Rahvusraamatukogu eest.
18:00               Kohale tulemine ja kirja panemine. Kes tahab, telk üles.

Paik: Muuseum.
19:00               Tiit Kändler: „Ajatu sissejuhatus."
19:15               Aarne Vaik, Eerik Keerend: „Käsmu aeg."
20:00               Urmas Tartes: „Hetke peatamine."
20:45               Õhtusöök

Paik: Muuseum.
21:30               Erik Puura: „Pool tonni sekundis."   
22:45               Indrek Rohtmets: „Loomade sõprus."

Laupäev, 24. august
08:30               Hommikusöök

Paik: Muuseum.
09:30               Jüri Engelbrecht: „Matemaatika ja aeg."
10:30               Maria Tamm, Kairi Kreegipuu: „Üks hetk, palun!"
11:45               Jaak Kikas: „Ajast ja arust."
13:00               Ülo Kaevats, Mihkel Kaevats:  „Aeg, ainuke jõgi, mille kiirus muutuv."
                       
14:30               Lõunasöök
15:30               Loodusfotograafi ja putukateadlase Urmas Tartese pildistusretk putukate maailma.

Paik: Muuseum.
17:00               Tarmo Soomere: „Mere ja maa aeglane dialoog."
18:15               Raivo Stern: „Aja(loost) moodsas materjaliteaduses."
19:30               Igor Garšnek: „Aeg tiksub muusikat."
20:45                          Õhtusöök.
21:45               Urmas Sisask: „Ajas kulgev muusika."

Läänemere muinastulede öö: Aarne Vaik, Urmas Sisask ja kõik teised.

Pühapäev, 25. august
08:30               Hommikusöök

Paik: Muuseum.
09:30               Laurits Leedjärv: „Aegade algusest lõpuni."
10:45               Siiri Sisask: „Hommikuse aja kontsert."
12:00               (Suur)paneeldiskussioon.
                        Osalevad ettekandjad. Teema: suvekooli teemad.
                        Seejärel: viktoriin, auhindade jagamine.
14:00               Lummav suupiste ja arutlused õhku jäänud arvudest.
16:00               Buss lahkub Tallinna poole.
Märkus 1: esinemispaik võib muutuda, sõltuvalt osalejate arvust.
Märkus 2: kavva võib tulla väikesi muudatusi.

mis.uudist
SU AJU ON, MIDA SA KANNAD


Rõivad mõjuvad meie vaimutegevusele ja meeltele ning võivad muuta meie meelt. Nõnda väidab Herfordshire'i Ülikooli psühholoogiaprofessor Karen Pine, kes palus üliõpilastel selga panna Supermani T-särk ja leidis seejärel, et nende enesehinnang muutus kindlamaksja nad tundsid ennast füüsiliselt tugevamana – kujutasid ette, et suudavad tõsta suuremaid raskusi. Oma katsetes leitust kirjutas Pine raamatu „Mind What You Wear: The Psychology of Fashion" („Pea silmas, mida seljas kannad").

Raamatus toodud näited tunduvad selgitavat, kuidas riietus suunab vaimseid protsesse. Pine kirjeldab näiteks, kuidas matemaatikaülesandeid tegevad naised said hakkama halvemini, kui neil paluti selga panna ujumistrikoo – võrreldes eelnenud sviitriga. Valge jakk parandab inimeste vaimu väledust, kuna valget seostatakse arstidega.
Pine on oma uuringutes leidnud, et naised kalduvad džiine kandma enam, kui nad on depressioonis. Kui naist tabab depressioon, siis kasutab ta vaid väikest osa oma garderoobist, eirates 90 protsenti oma rõivastest. Põhiline põhjus, miks naine riietub hoolikalt, ei ole mitte niivõrd tahe muutuda atraktiivsemaks kui tunda end enesekindlamalt. „Mu raamat sisaldav ka vihjeid, kuidas end tunda õnnelikumalt ja enesekindlamalt, valides õiged rõivad ja seletab mitte ainult seda, mida me kanname, vaid ka seda, kelleks me muutume, kui me seda kanname.," selgitas Pine Herfordshire'i Ülikooli uudistele.
Allikas: AlphaGalileo
Täiendav märkus:
Rõivastus on muutunud ja muutub ajas. Kas tähendab see, et meie enesekindlus muutub ajas? Ajast ja selle osast erinevates eluvaldkondades kõneldakse teadus.ee Käsmu suvekoolis 22. – 24. augustil. Registreerimine vaid 11. juulini, vt lähemalt www.teadus.ee nupu Suvekool alt.
Allikas: teadus.ee
mis.uudist
SUURE PAUGU LEID KOGUB MULLE
Aeg annab arukust
Ka teadus.ee suvekoolis kõneldakse ajast

Inflatsioonimudel ütleb, et kosmos paisus sekundi murdosa murdosa jooksul pärast Suurt Pauku valguse kiirusest kiiremini. Kui see on õige, siis pidanuks vallanduma gravitatsioonilained. 17. märtsil Harvard-Smithsoni Astrofüüsikakeskuses toimunud pressikonverentsil teatas uurijate rühm, et nad on tõepoolest gravitatsioonilained kinni püüdnud. Teade vallandas kui mitte suure paugu, siis plärtsatuse küll.
Kuid nüüdseks on olukord muutunud, arvab Princetoni Ülikooli füüsik Paul Steinhardt, kes toetas seni inflatsioonile alternatiivset mudelit. Kui Lõunapoolusel asuv teleskoop BICEP2 (fotol) oli lained leidnud, asus hulk kosmolooge asja kontrollima, arvates, et avastus seisab libedal pinnal.

Kahe kuuga on kahtlused paisunud, sest arvutustulemusi pole õnnestunud korrata. Avastajad aga ei ole avalikustanud oma originaalseid andmeid. BICEP2 võimalik avastus on ülioluline, et tõestada inflatsiooni toimumist. See on nüüdse kosmoloogia nurgakivi. Teine nurgakivi on, et universum on lame – kaks paralleelset joont ei kohtu, kui need ka kogu kosmose läbi reisiks. BICEP2 leidis mitte gravitatsioonilained enesed, vaid nende kujutise kosmilise taustkiirguse pildil. Nood lained pidid moonutama taustkiirguse mikrolaineid.
Kriitikud viitavad tolmusaastele kui väära info allikale. Kuid vastasseis ei saa kesta kaua aega. Plancki kosmoseteleskoobi meeskond peaks varsti avaldama oma tulemused tolmu polarisatsiooni kohta. Ja vähemalt veel kümme rühma töötab balloonidele paigutatud instrumentide abil polarisatsioonikatsetega. „Kui signaal on, selgub see vähemalt kolme aastaga," kinnitas Princetoni astrofüüsik David Spergel ajakirjale Scientific American.
Nõnda siis annab aeg arutust ja loodetavasti ka arukust.
Ajast erinevates teadusharudes ja muusikas kõneldakse teadus.ee suvekoolis „Aegumatu aeg", mis toimub Käsmus 22.-24. augustini ja millele pädevaks registreerimiseks on aega täpselt 11. juulini. Tulge kuulama ja kaasa mõtlema! Vaadake täpsemalt ww.teadus.ee nupu Suvekool alt.
Allikas: Scientific American, foto: Wikipedia.
mis.uudist
ÕUEONU PÄEVARAAMAT: VÕRRATU VÕSA

30. mai 2014

Täna hommikul on õu äkitselt mõttesse jäänud. Võibolla on temalegi selgeks saanud, et see kohutav palavus, millele järgnes hirmutav külm, ei ole enam väärikas viis end ülal pidada. Õueonu läks seepeale õuele. Kuulas üle hulga aega linnulaulu ja ennäe – ööbik laksutamas kusagil Treppoja kallaste ääres kasvavas toomingavõsas.
Võsa on muutunud eesti keeles justkui millekski pahaks ja kurjaks, hooletuse ja räpakuse sünonüümiks. Kuid võsa on õuele hädavalik nagu inimesele kapuuts või lohmakas mantel, kuhu saab peita oma pea. Võsas juhtub asju, mitte lagedal!
Võsas elab linde ja luusib loomi. Võssa saab minna oma plaanidega ja unistustega. Ning võsast välja tulles need kenasti kas ellu viia või ära unistada.

Eesti parkides on viimastel aegadel toimunud äge võitlus võsa vastu. Pole siis ime, et linnades jääb linnulaulu üha vähemaks. Seevastu näiteks Brüsseli linnas on iga natukese aja tagant pargike – suuri muidugi ka, aga väikesed eriti ilmekad. Tavaliselt raudvõreaiaga piiratud ja ööseks luku taha pandud. Kuid sellisel pargikesel on imepärane mõju. Siin sa saad end tunda otsemaid linnaliiklusest eraldatult, visata muruplatsile pikali või istuda pingile, mida jätkub nii varju kui päikese kätte. Abiks tulevad hulgalised põõsad, võsa, mis siin on kenasti alles hoitud.

Isegi Brüsseli botaanikaaed, mis on umbes Tartu botaanikaaia suurune ja surutud liiklusmagistraali kõrvale ning sellest madalamale ja mida läbib veel väiksemat sorti autoteegi, ja mida ümbritsevad kõrghooned, on kui looduse kingitus siin suurlinna rahutuse vahel. Kõik tänu võsale. Samalaadi aed on ka näiteks Hamburgis. Otse kesklinnas.
Linnud laulavad ja rahvas puhkab. Päise päeva ja tippliikluse ajal ja kõrval.
Nõnda ülendab võsa tegelikult hinge. Võssa kasvanud põld aga ei pruugi tähendada midagi muud kui tulevast suureks kasvanud metsa.
Õueonu on rahul, et sai oma mõtetega midagi lisada oma „Õueonu päevaraamatule", mida õuehuvilised siiani Apollo ja Rahva Raamatu poodidest leida võivad. Kusagilt raamatuvõsa vahelt.
mis.toimub
SÜÜTUSE MUUSEUM VALGUSTAB TEED INIMLIKKUSELE

See Tiit Kändleri lugu ilmus Postimehes 31. mail.
„Mu viimased sõnad selles raamatus on need, Orhan Bey, palun ärge unustage neid," ütleb Orhan Pamuki romaani „Süütuse muuseum" (The Museum of Innocence) peategelane, kangelane ja antikangelane Kemal. „Las igaüks saab teada, et ma olen elanud väga õnnelikku elu." Lõpulause, mis eelnenud 530 leheküljel lahtirullunud traagika krooniks on täpselt paras – Kemali elu, kelle mälestuste põhjal Pamuk oma romaani alates 2001. aastast visandas ja kirja pani, on ühtpidi mõistetamatult kirglik, teistpidi ei juhtu selles peaaegu mitte midagi. Peale ühe naise, Füsuni jahtimise, kellesse Kemal 27. aprillil 1975 armus, oma seisusest naisega abielludes hülgas ning kelle armastust ta järgnevad aastad tagasi võita püüdis. Püüdis ka pärast naise traagilist surma, oma elu lõpuni, kui ta 2007. aasta aprillis, Füsuni 50. sünniaastapäeval Milanos allakäinud, korratut ja meeleheitel kohalikku Bagatti Valsecchi muuseumit oli külastanud ning seejärel hotellitoas infarkti sai ja suri.
„Süütuse muuseum" ilmus türgi keeles 2008. aastal, kui Pamuk oli kahe aasta eest saanud Nobeli preemia. See raamat pole mitte harukordne seetõttu, et on nobelisti kirjutatud. See on kohati harukordselt igav ja kohati tüütu raamat inimlikkusest ning sellest, mis saab, kui selle hülgad. Raamat on nii võimas, et paralleelselt sellega valmis Orhan Pamukil Kemali ideid järgides Istanbulis muuseum. Süütuse Muuseum, mis säilitab kõike seda, mis Kemali – ja ka Orhani – oma eluajal, alates 1950. aastatest Kemali surmani ümbritses. Asjad, asjad, asjad – kuid raamatu raamistuses hoopis jõulisemalt mällu sööbivad ja oma külastajaid kujundavad.

Kitsa Çukurcuma tänava vaikuses, ühe umbtänava nurgal seisab punane neljakordne kivimaja, milles asub Orhan Pamuki loodud Süütuse Muuseum.
Äsja pälvis Pamuk oma muuseumi eest Euroopa aasta muuseumi tiitli. See tiitel justkui võimendab seda, mida Pamuk, ostes maja, milles Kemal elas, seda nii Kemali kui ta enda poolt lisatud asjadega täites ütelda tahtis. Muuseum on oluline nagu inimese elu. Ja kõige olulisem on paigamuuseum, muuseum, mis asub seal, kus asjad elasid oma elu, mil neid nende omanik puudutas. Sureb inimene, kaotavad tähenduse asjad – raamatud ja vaasid, pildid seintel ja lühtrid lagedes. Sureb paigamuuseum, viiakse selle varad suuremasse, väitega et seal säilib paremini ja saab neid paremini eksponeerida, on nii need asjad kui ka nendega seotud inimesed tapetud. Tõsiasi, millega Eesti otsustavad kultuuriametnikud ei suuda kahjuks veel leppida.

Vaade süütusele ja ängile
Galata tornis Istanbuli nõndanimetatud Euroopa poolel, mäeküljel Süleymaniye mošeest üle Kuldsarve lahe, see ei pasta. Näeb vaid laia Istiklali tänavat, millel kihas kunagi 19. sajandil diplomaatia, nüüd aga jorutab vaid üksik vana tramm edasi-tagasi firmapoodide vahel sagiva rahva seas kui kulunud praam Bosporuse lahel. Tornist näeb isegi Galata Mevlana dervišite kalmistut, kus püstistel valgetel hauakividel tipnevad pöörlevate dervišite kivisse raiutud poolkoonusmütsid, elu ja surma sümbolid. Kuid kõrvaltänavat, mis asub Beyoǧlu Bosporuse kaldale laskuval mäeküljel, me Galata tornist ei näe.
Me ei näe seda muuseumi ka 2010. aasta Lonely Planeti reisijuhis. Sest Süütuse Muuseum avati edasilükkamiste järel 2012. aasta aprillis. Vaid sildike, mis on end peitnud Istiklali ja Yeni Çarși tänava nurgal potis kasvava elupuu taha, otse türgi sauna vastas, viitab Süütuse Muuseumi poole, milleni jõudmiseks tuleb ettevaatlikult mööda tänavat alla laskuda ning varsti vasakule, kitsa Çukurcuma tänava vaikusesse imbuda. Seal, ühe umbtänava nurgal see punane neljakordne kivimaja seisab, vastas konutamas veel siiani maha põletamata Istanbuli tüüpiline kolmekordne puumaja kassiga katusel. Elusa kassiga nagu võis olla siis, mil Kemal veel elas ja siin majas oma armastusest, Hüsunist unistas.
"Olla õnnetu tähendab vihata iseennast ja oma linna," tõdeb Pamuk korduvalt oma raamatus „Istanbul," (Istanbul: Memories and the City) mis ilmus inglise keeles aastal 2005. Sestap otsib autor Istanbulist seda, mis võib inimest õnnelikuks teha. Tegelikult otsib ta seda kõigis oma raamatutes ja tulemus, milleni ta jõuab, ei pruugi meie meelest olla üldse õnnelik.
Pamuk kirjutab „Istanbulis" meestest, kes tema jaoks suutsid tabada Istanbuli hinge. Pamuk on romantiline, ehkki ta ise küllap seda sõna ei salliks. Sest ta rõhutab korduvalt, et otsib oma mälestustes tasakaalu. Nõnda on lood ka „Süütuse muuseumiga".
Pamuk tegeleb oma Istabuliga seotud raamatutes hoopis kirjeldamatu, sõnulseletamatu igatsusega, ängiga segunenud melanhooliaga, millel on paljukäinud ja -näinud mehe Pamuki veendumuse kohaselt kuju, nägu ja nimi ainult Istanbulis. See on Hüzün. Istanbul ei kanna seda kui haigust, mis oleks ravitav või kui saatusest määratud koormat, mida tuleb taluda, vaid see on valik. Hüzün on pigem kollektiivne kui individuaalne valik. Poeedi jaoks on see kui suitsuklaas enda ja reaalsuse vahel.  Pamuk leiab, et siin on midagi ühist inglase Robert Burtoniga, kes 17. sajandil ilmunud „Melanhoolia anatoomias" leidis, et kõik teised naudingud peale melanhoolia on tühjad. Kuid veelkord – Istanbuli hüzün on kollektiivne. Seda on raske lühidalt seletada, Pamuk viib oma raamatutega sellele tundele lähemale.
Orhan Pamuk on pärit keskklassist, isegi selle rikkamast poolest, ja nõnda nägi ta ka oma pere näitel allakäiku rikkusest keskmise manu. Kuid Orhan Pamuk on ka 2006. aasta nobelist, kes Türgi-taolisele ääreriigile kohaselt on oma vaadete eest kodumaal ka kiusatud saadud, näiteks siis, kui ta mingitele Lääne väljaannetele teatas, et Türgis ei või kaalutledagi, mis juhtus armeenlastega möödunud sajandi algupoolel.
Pamuki meenutuste kaudu „Istanbulis" saame ka sisse piiluda ühe Türgi keskklassi perekonna elusse. Kus naised ei tee peaaegu et midagi peale meeste ootamise või voodis lebamise. Ja kus mehed ei tee peaaegu et midagi peale oma olematute edusammude kiitmise ja kodust ära olemise ettekäänete leidmise. Vahtida päevad läbi akende, see on omamoodi idamaine viis elada Istanbuli elu.

Kõrgklassi alandused
„Süütuse muuseumis" kirjeldab Pamuk kõrgklassi mehe elu, kel oli saatus lootusetult armuda poemüüjatari. Lahutanud sobilikku klassi kuuluvast, talle pealesurutud naisest, otsib Kemal oma Hüsuni, kes ta eest peidetakse, kuid viimaks leiab tema elamas kodus Kemali kaugetest sugulastest vaeste vanemate ja „Euroopa filmi" vändata tahtva kihlatuga. Nädal nädala kõrval lõunatab Kemal selles majas, püüdes kaotatud naist tagasi saada, süües ja vahtides telekast Türgi seriaale.
Ta muutub mälestuste ja asjade kleptomaaniks. Igast külastusest pistab ta midagi Hüsuni majast tasku – olgu see või sigaretikoni, mida naine suitsetas – ja tassib need asjad kokku kaugemal rikaste linnaosas Taksimi väljaku taga Feriköys  asuva maja tuppa, milles nad kahekesi 1975. aastal vaid kaks nädalat teineteist armastasid.
Kemal pärandas oma kollektsiooni, kuhu eelkõige sattusid Hüsünile kuulunud esemed, Pamukile, kes seda kogu teadlikult täiendas ning lisas sinna ka romaani kirjutamise eel ja ajal tehtud märkmed, plaanid ja skeemid.
Kemal külastas pärast Hüsuni traagilist surma või enesetappu 1984. aastal ennastunustavalt muuseume paljudes maades, eelkõige paigamuuseume, mis on pühendatud kindlatele inimestele ja paikadele – kokku käis ta 5723 muuseumis. Oma elust ja muuseumidest pajatas mees Pamukile oma ärklitoas lihtsal reformpõhjaga voodil lebades, Hüsuni lastejalgratas silme ees. „Muuseumi valvurid ei ole selleks, et asju valvata, vaid selleks, et lasta külastajatel tunda, et nad viibivad pühitsetud kohas nagu mošee," kinnitas Kemal. „Minu muuseumis ei tohi kunagi viibida üle 50 inimese ja kus külastaja ka ei seisaks, peab ta silm haarama kogu väljapanekut ning see saagu kohaks armastajatele, kus suudelda, kui mujal Istanbulis selleks kohta ei leia," selgitab Pamuk raamatu lõpus oma ideed.

Sildike, mis on end peitnud Istanbuli Euroopa-osas Istiklali ja Yeni Çarși tänava nurgal potis kasvava elupuu taha viitab Süütuse Muuseumi poole, milleni jõudmiseks tuleb ettevaatlikult mööda tänavat alla laskuda.
Ja tõepoolest – üsnagi kitsast, aga kõrget maja läbib keskne trepikoda, mis laseb paista eri korruste ekspositsioonil. Tõepoolest, nagu Pamuk soovis, kaob siin ajataju. Nii et siin ei kohta me mitte ainult vanu asju raadioaparaatidest üksikute kingakesteni, vaid kohtume ka oma kaotatud ajatajuga. On üllatav ja kuidagi kergendav näha, et minugi lapsepõlves ja noorusajal kasutati Eestis üsna palju samalaadseid esemeid, kui on Süütuse Muuseumi vitriinides. Pole ka ime – Türgi oli otsustanud saada Euroopaks, nii nagu meie ENSVs otsustasime mitte maha jääda Euroopast, kui hästi või halvasti see meil ka õnnestus. Asjad ei ole siin omaenese kodust välja tõstetud, vaid elavad koos sellega edasi. Fotod, soodapurgid, tikutoosid, pesupulgad, kuulsuste portreed. „Asjad tähendagu hingele midagi," ütleb Pamuk, „külastajad kindlasti mõistavad meid."
Jah, tõepoolest mõistame – meenutab ju Pamuki Süütuse Muuseum Eestist näiteks Iisaku muuseumi kodusust või Vadi muuseumi ja Lohusuu kooli muuseumi südamlikkust või siis hoopis Aravete muuseumi ühe mehe poolt kokku kantud ja nüüdseks justkui iseenesest laiemaks paisunud vana- ja uusvara.
Pamuki muuseum on mu meelest ka meie jaoks oluline paik. See annab võimaluse veidigi mõista, mis on toimunud sel Euroopa piirialal ja ka meil, kes meiegi piirialal elasime. Mis mõjud, meeled, keeled ja tuuled on puhunud ja puhumas. See annab loodetavasti jõudu ka Eesti paigamuuseumide südile rahvale survest hoolimata kesta ja uurida oma asju, rebimata neid lahti ei kodust, ei hingest.
Fotod: Tiit Kändler
 

im.pressum
Väljaandja: Teaduslugu MTÜ, toetab Eenet.
Toimetaja: Tiit Kändler.
Kujundus Eerik Kändler.
Teaduse tutvustamine on vaba tahte avaldus. teadus.ee lugude kasutamine on lubatud vaid mittetulunduslikel juhtudel, kui märgitakse ära www.teadus.ee ja autor ning kui pole öeldud teisiti.

Kui Te ei soovi väljaannet teadus.ee enam saada, siis klõpsake järgnevale viitele või kopeerige see oma Internetilehitseja aadressireale: http://www.teadus.ee/uudised.php?mail=palivere.pohikool@mail.ee&f=1
Kui teil on seoses väljaandega tehnilisi probleeme, kirjutage aadressil toimetus@teadus.ee


-------------------------------------------------------------------
This e-mail was sent to palivere.pohikool@mail.ee because you are subscribed to at least one of our mailing lists. If at any time you would like to remove yourself from our mailing list, please feel free to do so by visiting: http://www.teadus.ee/list/public/unsubscribe.php?g=5&addr=palivere.pohikool@mail.ee


Kommentaare ei ole: